Viimane nädal Inglismaal selleks aastaks!

Et siis esimesena kõige tähtsam uudis, pühapäeval (15.12.13) kell 13.00 jõuan Tallinna lennujaama! kodu kallike! mitte lennujaam loomulikult aga pmst ;)

Aga tundub, et ma olen vahepeal väga laisaks muutunud, kuu aega ja mitte ühtegi postitust ja ei saa öelda et poleks midagi toimunud, elu siin on täiesti uue hispaanipärase pöörde võtnud, ei ma ei ole endale meest võtnud, lõpuks leidsin reisikaaslased endale!

niih, lähme nüüd ajas natuke tagasi, või siis rohkem kui natuke ja nii umbes kolm nädalat ja mõned päevad peale. Londonis toimus selline üritus nagu Skandinaavia jõuluturg/laat, kus käisin koos Saana ja tema võõrustaja emaga, mõlemad nad on soomlased. Sai mõnusa varase jõulutunde sealt ja ka koduseid Kalevi piparkooke. Väga hea ja mõnus oli!

Ja siis möödus kiire nädalake ja pühapäevasel päeval läksin koos kahe hispaania neiuga Canterbury, kus peamiseks vaatamisväärsuseks on sealne katedraal, kuhu me kahjuks sisse minna ei saanud, kuna oli esimene advent ja seal toimus jumalateenistus. Kuid nägime väljast ja jalutasime selle ümber. Jalutasime ringi ka linnakeses endas, väga mõnus ja ilus oli, tänaval oli palju muusikuid, kes mängis jõulumuusikat, kes muud. Päev oli pikk ja rahulik ja igati nautimist väärt!

Ja sellel pühapäeval sai käidud natuke suurema ja kirevama seltskonnaga Londonis. Kokku oli meid kaheksa, neli neist hispaanlast, üks poolakas, üks Sloveeniast ja üks Bulgaariast ja siis loomulikult ka mina! Kõigepealt läksime suurele jõuluturule/laadale, kus olid kokku tulnud erinevad müügikohad erinevatest riikidest, seekord suurematest ja siis oli seal ka palju lõbustuspargi atraktsioone. Meie läksime sinna hommikul umbes 11 ajal ja saime ilusti sisse, kuid kui umbes 4 tunni pärast seal ära tulime siis inimesi sisse ei lastud kuna see oli nii ülerahvastatud ja sellepärast seisis järjekorras umbes 200 inimest või enam. Laat ise oli tasuta aga loomulikult kõik muu seal maksis, kuid juba niisama jalutada ja seda melu nautida oli väga super. Peale seda suundusime Londoni peale niisama jalutama, kohvitama ja päikseloojangut ootama ja kui kõik möödas oli, siis suundusime London Eye'le. Oeh, see oli lihtsalt super! Alguses arvasin ja pelgasin et kui äkki sinna lähen et siis hakkan kõrgust kartma, kuna olen ju koguaeg kartnud aga ei olnud mingit hirmu. Silmad sulgesin ainult hetkeks, ja seda lihtsalt sellepärast et avades teada saada kas see kõik on ikka tegelikult või näen väga head und, aga kõik oli reaalne! Vaade oli suurepärane, ilm oli igati hea, seega oli jällegi üks väga nauditav pühapäev!

Kui muidu on kõik lihtsalt väga hästi läinud siis üks mure siiski on ka, nimelt jätsin oma hääle Londonisse. Eile hommikul üles ärgates ja soovides tüdrukutele head hommikut soovida, ei tulnud mitte piuksugi välja, imestunud ei olnud mitte ainult tüdrukud vaid ka mina, sest eelnevatel päevadel (kaasa arvatud Londonis käies) tundsin ma ennast mitmeid kordi halvemini kui eile ja täna, kuid mu hääl on just viimastel päevadel kadunud. Reede ja laupäeva õhtul läksin magama juba pmst kella kaheksast ja siis külmetasin kahe teki all terve öö ja ei maganud ikka, laupäeval hoidsin veel pisikest Florat ja pühapäeval käisin Londonis (asi oli ju seda igati väärt siiski!). Enesetunne oli ikka jube :/  nüüdseks aga on üks tekk piisav ja kohati isegi palju, tuleb lihtsalt häält koju oodata.
Täna Clem soovis et loeksin talle raamatuid, valis välja terve kuhja neid kuid teise raamatu lõpuks lausus ta mulle, et täna vist on parem kui me vaikselt (st hääletult) mängime ja loeme mõni teine päev, seda lihtsalt põhjusel, et mul ei olnud enam üldse häält ja ta lihtsalt oleks pidanud mu sosistamist kuulama. Kuid tüdrukud on väga hoolivad ja armsad, koolist koju tulles nad tavaliselt jooksevad ikka eespool ja pean neile vahepeal hüüdma et ootaksid siis täna nad kaugele ei läinud, kuna teadsid et ega ma neile hüüda ikka midagi ei saa ja isegi hommikusöögil tegid nemad ise kõik ära ja mina pidin ainult istuma ja vaatama kuidas 3-ja 5-aastane kõik ära teevad ja seda kõike nende soovil.

Nüüd siis paar päeva veel ja ongi aeg jõuludeks koju tulla! Enne seda tuleb mul aga siin väike pidu maha pidada, kuna mind sünnipäeva ajal siin ei ole, siis pisikesed soovivad seda enne ära tähistada, mul on ikka ääretult nendega vedanud!

Aga kuna kell on juba tunduvalt üle minu uneaja (st kell on üheksa läbi) siis pildid tulevad teise postitusega millalgi järgi. Paljud pildid on ka teiste fotokates, seega pean need ka enne kätte saama. Aga on mida oodata.

Kodu

Nüüdseks olen kodust eemal olnud umbes viis kuud. Mõtlesin et kirjutan siis lähemalt mis tunne see on, või õigemini mis tundeid see minus on tekitanud väike kodukana nagu ma olen :) ja kuna mul siin vahepeal midagi eriliselt põnevat pole juhtunud ja te kõik loodetavasti ikka ootate midagi lugemist. Igatahes tunnen ma et siin perekeskis tunnen ma oma peres tunduvalt rohkem puudust kui Norras olles, ilmselt seda mitmetel põhjustel, esiteks nemad on ju päevast päeva oma perega koos ja mina mitte, Norras olime kõik oma perest eemal, keegi ei olnud kohalik. Teiseks ilmselt ka sellepärast et aega on rohkem mööda läinud, alguses on ju ikka põnevam aga ühel hetkel tahaks nagu natuke vanasse rütmi tagasi oma pere juurde. Ma ei saa öelda et igatsustunne oleks nii suur et õhtuti ennast magama nutaks aga mõtted on ikka väga tihti Eestis ja ootusärevus jõulude ees on nagu väiksel 5-aastasel tüdrukutirtsul, kuid mitte jõuluvana ees vaid ikka selle ees et saaks perega koos särisevat verivorsti ja hapukapsast süüa.
Nii palju olen lugenud ja kuulnud, et kui küsitakse et mis siis Eestist kaugel olles kõige enam puudust tuntakse, vastuseks öeldakse et must leib, njh võimalik, ilmselt minu puhul rohkem kohuke ja kohupiim kuid kõige enam siin olles tunnen ma puudust Adilas veedetud pühapäeva hommikutest. Just see kooliaeg kui nii tigedaks ajas hommiku kell 10 telekas "üüratult" kõvasti kostuv Tähelaev, et seda kööki kosta oleks, kohvi ja hommikusöögi lõhn, mis tühja kõhu tõttu lõpuks voodist välja ajas, need rahulikud perekondlikud pühapäeva hommikud. Tegelikult hakkasin neist vaikselt puudust tundma juba Tallinnas elades aga siis oli lihtsalt see et polnud aega et neid hommikuid nautida, nüüd kus pühapäeva hommikud kõik vabad on, tundub tagasivaadates just need hommikud nii mõnusad!
Enne Norra minekut ja ka Inglismaale tulekut ütles emme et kas tõesti on kodu siis nii halb koht et nii kaugele peab minema, eks tema mõtles ka seda rohkem naljaga ja mõistab väga hästi mis võimalusi need mulle andnud on. Aga siinkohal, kallis emme, tahaks ma öelda, et mida kaugemal oled kodust seda kallimaks ta sulle saab! Noorel inimesel on kerge harjuda erinevate kultuuride ja eludega, ilmselt pärast aastat siinolemist ei oleks probleem rajada oma tulevane elu siia aga..... inimene on oma harjumuste ori ja kui igapäevases rutiinis võivad mitmed asjad pigem tüütud ja nõmedad tunduda siis tegelikult ja suhteliselt suure tõenäosusega on need siiski just need asjad mis panevad meid alati kodumaale tagasi siirduma. Jah tõesti, Eestis on raske noorem inimesel alustada täitsa oma elu, leida töökoht, elamine, leida aega oma lähedastele ja iseendale, on palju kohti kus oleks majanduslikult seda palju parem teha ja ilmselt kogu elu oleks majanduslikult mitmeti kergem kuid jällegi, me võime ju harjuda selle eluga ja tunda ennast seal täitsa hästi, kuid kas see kodu saab kunagi selleks koduks kust oleme välja kasvanud?
Eelmisele küsimusele ma vastata ei oska, eks oleneb inimesest ja oleneb paljugi sellest kuidas võtta, eks me kõik rajame oma kodu, kuid ilmselt ongi selleks esimeseks koduks selline südantsoojendav sõna nagu lapsepõlvekodu!
Igatahes on minu jaoks vägagi kodu sümboliks lennukid, kuna London oma mitme lennujaamaga väga kaugele ei jää siis lennukeid tiirleb siin palju ja neid vaadates tundub kodu alati nii lähedal. Kõigest ju kolm tundi! :)
Ilmselt jäi nüüd kõigile mulje et oeh vaene Liina, tunneb kodust igatsust, siis ärge muretsege, see tunne on minuga olnud kõik need viis kuud ja on veel minu seltsis pikka aega aga ma arvan et just see tunne teebki nii eriliseks ja põnevaks siin veedetud aja.
Peale kõige selle tahan teile ikka ja jälle öelda, et ma olen sattunud lihtsalt väga imelisse perekonda!
Nautige siis kõik oma kodu ja lähedasi, sest esiteks on ju jõulud tulemas, natuke vähem kui 40 päeva pärast ja teadke, et just need kõige tavapärasemad rutiinsed ja lihtsad asjad on need mis teevad kodust kodu ja mida kõige enam igatsema hakatakse. Aga vaheldus on ju ka alati hea ja põnev.

Sügis

Ja ongi sügis käes ka meil siin, lähed võtavad kollast jume ja hakkavad vaikselt maha kukkuma, loomulikult aitas kukkumisele kaasa ka "väike" tormike, mis siin paar päeva tagasi oli. Meilt läks ta õnneks suhteliselt rahulikult üle, seega ilmselt ei ole isegi välja minnes triikrauda taskusse pistma ;) Aga hästi armas oli see kuidas paljud kirjutasid ja küsisid et kuidas läks ja kas olen terve, aitäh teile!

Vahepeal pole suuri muutusi olnud, vaatan laste järgi ja käin trennis. Väike lootus on et ehk hakkab elu natuke teist pööret siin võtma, homme igatahes saab asju natuke aetud selles suunas, loodame parimat!

Aga nagu lastega töötades ikka on neil mõnikord nii head ütlemised, mis lihtsalt tohutult naerma ajab. Siia siis mõned, mis meelde tulevad:
     4-aastane Oskar käis külas ja kirjeldas tüdrukutele mängides kuhu nad minema peavad: "Minge trepist ülesse, kõndige natuke edasi ja siis näete enda ees suurt maja, see on Aafrika!"  Nemad ei saanud ise midagi aru aga mina ja Oskari ema saime küll kena naeruteraapia.
    Pisike 3-aastane Clem teab täpselt kui raske naise elu on ja ühel hommikul 15 minutit kleiti valides ja sobiva lõpuks üles leides teatas ta mulle: "Kõigepealt tuleb hommikul riidesse panna ja siis pikalt puhata enne kui lasteaeda minna!" Nii et naised, kes te pärast riietumist kohe tööle või kooli ruttate, võtke õppust ja siis ei ole te õhtuks ka nii väsinud, sest ilmselgelt on riietumine hommikuti see kõige suurem peavalu üldse :)
    Kuna kool/lasteaed asub kodust umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusel ja lasteaed lõpeb varem kui kool, siis tuleb minul ja Clem'il seda teed mitu korda käia ja kuna 3-aastasele see mõnikord väsitav on ja ta ka mugavust naudib, siis võtame Willow'le kooli vastu minnes käru kaasa. Koolist tagasi jalutades on üks korralik mägi, kust vankrit üles lükata on väga väsitav. Olime siis poole maa peal mäest ülesse minemas kui ma ütlesin kõrval jalutavale Willow'le, et küll on ikka raske töö see vankri lükkamine, tema vaatab mulle tõsise näoga otsa ja teatab: "Kui sa abi vajad, siis ma võin aidata vankrit mäest alla lükata!"
Nüüd on meil Clem'iga küll õnneks kokkulepe, et sellest suurest mäest ta jalutab ülesse :)

Pühapäev

Pühapäevast on peaaegu nädal möödas kuid olen olnud suuremalt jaolt raamatu kütkes ja pole vahepeal arvutit sissegi lülitanud :) Nüüd siis aga arvuti töös ja pildid arvutis. Ehk siis pühapäeva (6.10.2013) hommikul kella üheksa ajal äratas Claudia mu ülesse, olin veel nii üllatunud et nad ei ärata mind kunagi nädalavahetusel ülesse, pigem koguaeg küsivad et kas saan ikka magada ilusti kuid nad ülemisel korrusel ringi liiguvad. Ütlesid et lähevad randa jalutama, et kas soovin ka minna, loomulikult soovisin, kuna ilm oli väga ilus ja trenni jõuab alati järgmisel päeval ka minna ;) sõitsime siis sinna umbes tunnikese ja siis matkasime umbes pool tundi randa. Rannas pidasime väikse pikniku ja ronisime siis ühe kalju otsa. Vaade ja ilm olid ikka väga imelised. Käsime siis Inglise kanali ääres, kus olid järjest seitse kaljut ning neid kutsutakse seitsmeks õeks (Seven sisters, guugeldage).
Suuruselt oleks ma võrrelnud Tunbridge Wellsi Raplaga aga kui ma nüüd neid guugeldasin, siis ilmselgelt ei saa nad ühesuurused olla kui ühes elab natuke üle 5000 inimese (Raplas) ja teises elab umbes 56 000 (TW) seega ilmselt siis on ikkagi Tunbridge Wells tsipake ikka suurem, kuigi eks seda on siin nii raske hinnata ka kuna linnad on hästi laialivalguvad, ei ole suuri kortermaju ja kuidagi ikka väga erinev Eesti linnadest. Aga jah Raplast on linn ikka rahva arvult kordades suurem.
Aga siis pildid, mida seekord sai ikka väga palju :)

Vaade kodu verandalt

Maja aia poolt vaadatuna, viimast korrust pole näha kuna tegin pilti verandalt

maja, kus siis elan. umbes 15 aastat tagasi oli see pubi, kuuldavasti väga karm pubi.

Väga "liivane" see rand just ei olnud ;)

üks seitsmest õest, mille otsa sai siis ka ronitud

Hommikune üllatus akna taga.

kodu üheks aastaks :)

Kalju otsas.

Selline ilus ilm ja maastik

Seitse õde

Blogger solvus, et korraga nii palju pilte lisasin ja ajas nende järjekorra segamini, aga kuna piltide laadimine võtab omajagu aega siis ei hakka neid uuesti laadima, kuna on suhteliselt suur tõenäosus, et ega ta nüüdki selle piltide hunniku üle rõõmus ei ole ja vaevalt ta neid ikka õiges järjekorras üles laeb. Loodan et saate eristatud pildid seitsmest õest ja minu kodust :)

Pildid lõpuks :)

Algul arvasin, et see orav on kuju, sest ta istus samas poosis nagu järgmisel pildid, täpselt valge sildi kohal ja kui ta äkki jooksma hakkasi siis ehmusin :)

metsatee, mida kohalikud kasutavad koertega jalutamiseks ja tervisejooksuks. Kuid mis on pmst koguaeg korralikult mudane.

Siin on mingi taim, mis ennast ümber suuremate taimede põmib ja siis okste küljest rippuvalt maha langeb, tekitab metsale džungli mulje.

Jällegi see tundmatu taim, ümber tamme.

Suurem osa kõnniteedest näevad välja sellised, mis on tänavatel.