Kodu

Nüüdseks olen kodust eemal olnud umbes viis kuud. Mõtlesin et kirjutan siis lähemalt mis tunne see on, või õigemini mis tundeid see minus on tekitanud väike kodukana nagu ma olen :) ja kuna mul siin vahepeal midagi eriliselt põnevat pole juhtunud ja te kõik loodetavasti ikka ootate midagi lugemist. Igatahes tunnen ma et siin perekeskis tunnen ma oma peres tunduvalt rohkem puudust kui Norras olles, ilmselt seda mitmetel põhjustel, esiteks nemad on ju päevast päeva oma perega koos ja mina mitte, Norras olime kõik oma perest eemal, keegi ei olnud kohalik. Teiseks ilmselt ka sellepärast et aega on rohkem mööda läinud, alguses on ju ikka põnevam aga ühel hetkel tahaks nagu natuke vanasse rütmi tagasi oma pere juurde. Ma ei saa öelda et igatsustunne oleks nii suur et õhtuti ennast magama nutaks aga mõtted on ikka väga tihti Eestis ja ootusärevus jõulude ees on nagu väiksel 5-aastasel tüdrukutirtsul, kuid mitte jõuluvana ees vaid ikka selle ees et saaks perega koos särisevat verivorsti ja hapukapsast süüa.
Nii palju olen lugenud ja kuulnud, et kui küsitakse et mis siis Eestist kaugel olles kõige enam puudust tuntakse, vastuseks öeldakse et must leib, njh võimalik, ilmselt minu puhul rohkem kohuke ja kohupiim kuid kõige enam siin olles tunnen ma puudust Adilas veedetud pühapäeva hommikutest. Just see kooliaeg kui nii tigedaks ajas hommiku kell 10 telekas "üüratult" kõvasti kostuv Tähelaev, et seda kööki kosta oleks, kohvi ja hommikusöögi lõhn, mis tühja kõhu tõttu lõpuks voodist välja ajas, need rahulikud perekondlikud pühapäeva hommikud. Tegelikult hakkasin neist vaikselt puudust tundma juba Tallinnas elades aga siis oli lihtsalt see et polnud aega et neid hommikuid nautida, nüüd kus pühapäeva hommikud kõik vabad on, tundub tagasivaadates just need hommikud nii mõnusad!
Enne Norra minekut ja ka Inglismaale tulekut ütles emme et kas tõesti on kodu siis nii halb koht et nii kaugele peab minema, eks tema mõtles ka seda rohkem naljaga ja mõistab väga hästi mis võimalusi need mulle andnud on. Aga siinkohal, kallis emme, tahaks ma öelda, et mida kaugemal oled kodust seda kallimaks ta sulle saab! Noorel inimesel on kerge harjuda erinevate kultuuride ja eludega, ilmselt pärast aastat siinolemist ei oleks probleem rajada oma tulevane elu siia aga..... inimene on oma harjumuste ori ja kui igapäevases rutiinis võivad mitmed asjad pigem tüütud ja nõmedad tunduda siis tegelikult ja suhteliselt suure tõenäosusega on need siiski just need asjad mis panevad meid alati kodumaale tagasi siirduma. Jah tõesti, Eestis on raske noorem inimesel alustada täitsa oma elu, leida töökoht, elamine, leida aega oma lähedastele ja iseendale, on palju kohti kus oleks majanduslikult seda palju parem teha ja ilmselt kogu elu oleks majanduslikult mitmeti kergem kuid jällegi, me võime ju harjuda selle eluga ja tunda ennast seal täitsa hästi, kuid kas see kodu saab kunagi selleks koduks kust oleme välja kasvanud?
Eelmisele küsimusele ma vastata ei oska, eks oleneb inimesest ja oleneb paljugi sellest kuidas võtta, eks me kõik rajame oma kodu, kuid ilmselt ongi selleks esimeseks koduks selline südantsoojendav sõna nagu lapsepõlvekodu!
Igatahes on minu jaoks vägagi kodu sümboliks lennukid, kuna London oma mitme lennujaamaga väga kaugele ei jää siis lennukeid tiirleb siin palju ja neid vaadates tundub kodu alati nii lähedal. Kõigest ju kolm tundi! :)
Ilmselt jäi nüüd kõigile mulje et oeh vaene Liina, tunneb kodust igatsust, siis ärge muretsege, see tunne on minuga olnud kõik need viis kuud ja on veel minu seltsis pikka aega aga ma arvan et just see tunne teebki nii eriliseks ja põnevaks siin veedetud aja.
Peale kõige selle tahan teile ikka ja jälle öelda, et ma olen sattunud lihtsalt väga imelisse perekonda!
Nautige siis kõik oma kodu ja lähedasi, sest esiteks on ju jõulud tulemas, natuke vähem kui 40 päeva pärast ja teadke, et just need kõige tavapärasemad rutiinsed ja lihtsad asjad on need mis teevad kodust kodu ja mida kõige enam igatsema hakatakse. Aga vaheldus on ju ka alati hea ja põnev.